Abstract: The present article will address the role of translation in the very first stage of Estonian language theatre history, during the so-called August Wiera period in the activities of the Vanemuine Society. We aim to map and define the early Estonian translational drama through the concepts of “self” and “other” considering its performative aspect. Four tentative categories emerge when looking at the mechanisms of theatre translation of the time that can be described as degrees from total domestication to foreignization.
Artikkel on pühendatud Eesti teatritõlke loo varaseimale järgule 19. sajandi teisel poolel, kui eestikeelne professionaalne teater tegi siinmail oma esimesi samme. Tähelepanu all on eelkõige nn Wiera teater, millest kasvas hiljem välja üks Eesti mõjukamaid kultuurinähtusi, riigi ainus kolmeliigiteater Vanemuine. Uurimismaterjali moodustavad nii selle repertuaari kuulunud tõlkelavastused kui ka nende retseptsioon. Artiklis kaardistatakse ja analüüsitakse selle aja teatritõlget „oma“ ja „võõra“ suhete kaudu, uurides nende vastassuhet performatiivsest aspektist lähtudes: kuidas tuleb teatritekstides esile tõlkija hääl ja milliste strateegiatega on võõrast omakultuuri transponeeritud ja rekodeeritud.
„Oma“ ja „võõra“ suhe on Eesti varase teatritõlkeloo üks kesksemaid küsimusi, mis tõuseb esile kõige erinevamatel tasanditel. Seda võib näha repertuaaripoliitika vaidlustes, teatripoleemikas, arvustustes ja ülevaadetes, kuid ka tõlkevalikutes. Need mõisted ei ole neutraalsed ja seostuvad erinevate hoiakutega: nõnda nagu omaks peetavate struktuuride puhul on ka võõrasust sellist, mida taunitakse ja soovitatakse vältida, ja ka sellist, mida tunnustatakse, kiidetakse ja imetletakse. Nii selle aja teatritegijad kui ka kriitikud teadvustasid endale teatri kultuurilist ja ühiskondlikku mõju ning teatrilt oodati publiku õpetamist ja kasvatamist, kuid lisaks sellele ka laiemat panust kultuuri rikastamisse ja väärindamisse. Selle kõrval oli tähtis ka teatri meelelahutuslik funktsioon: nii repertuaarivalikuid kui ka tekstimanipulatsioone põhjendati sageli vajadusega pakkuda publikule lõbusat ajaviidet. „Oma“ materjali ja selle loomise praktika puudumisel mängiski sellel varasel etapil tähtsat rolli just tõlkedraama.
Materjali täpsemaks analüüsiks on uurimuses eristatud nelja mehhanismi, mis kirjeldavad „võõra“ ülekandmist omakultuuri: 1) täielik kodustamine, mille puhul lähtetekst assimileeritakse sihtkultuuri; 2) osaline kodustamine, mille puhul jääb sihtteksti tajutav võõrasus, ent seda on siiski publikule lähemale toodud ja mugandatud; 3) võõrapärastamine, mis tähistab „võõra“ markeeritud eristamist „omast“ ning 4) „võõra“ sihilik väljajätt, kui võõrast peetakse liiga kaugeks, et seda kodupublikule esitada. Et aga teatritõlge on keeruline polükodeeritud struktuur, on analüüsis silmas peetud, et enamgi kui teistes kirjanduse põhiliikides opereerib tõlkija korraga eri mehhanismidega ning võib osa elemente ja koode üle kanda kodustades, teised aga võõrapärastades. Sealjuures on publik ja kriitikud vahel isegi kõige võõramaid struktuure ja elemente vastu võtnud algupärase ja omana, s.t „võõras“ ja „oma“ kujunevad eri agentide koosmõjul, kusjuures tähtsat rolli mängivad siin nii performatiivsus kui ka taju.
Artiklis näidatakse, et kõigil neljal analüüsitud mehhanismil on eesti varases teatritõlkepraktikas oma koht, kuid neist levinuim on osaline kodustamine, mis kujundab suurel määral selle aja teatri näo ja näib vastavat ka publiku ootustele. Teisalt jääb mõnikord just võõrapärastav kõige rohkem eristuma ja kõneainet pakkuma, isegi kui tegu on haruldase ja erandliku sündmusega. Tõlgete eri tasandite analüüsist tulevad esile küllaltki märkimisväärsed erinevused tõlkemanipulatsioonide määras: kõige vabamalt käsitletakse väljendusplaaniga seotud tasandeid, nagu näiteks kompositsiooni, vormi ja värsitehnikaid, ent teisalt ka kultuurilisi ja sotsiaalseid koode (reaale, nimesid, olusid). Manipulatsioone leidub siiski ka sisutasandil: muutuda võivad ideoloogilised ja kontseptuaalsed sõnumid, vahel koguni süžee. Peale lisanduste kohtame sageli ka väljajätte ning needki võivad teatud mõttes olla performatiivsed: selle strateegia kaudu tulevad samuti esile tõlkija ja teatri taotlused, hoiakud ja hinnangud. Väljajätud võivad olla ühelt poolt motiveeritud näitlejate puudulikest oskustest, teisalt aga võidakse neid põhjendada sihtpubliku ootuste ja eeldatava tasemega – tüüpiliselt on siis jäetud välja keerulisemaid värsitehnilisi koode, lihtsustatud kompositsiooni ja poeetilist struktuuri ning vähendatud algupärandi koomikat.
Üks artikli hüpoteese on, et eesti varases draamatõlkes on tõlkija hääl eriti selgelt väljendunud: asjaolule, et tegu on juba ajalooliselt vabama tõlkežanriga, lisanduvad ka ajastuomaselt vabad tõlkenormid, sh väljajättude, lisanduste, muganduste ja kompilatsioonide aktsepteerimine, mis lubasid tõlkijatel tekstidega üsna meelevaldselt ümber käia ja neid enda eesmärkidele vastavalt ümber kirjutada. Nii pole tõlkija mitte üksnes vahendaja ja looja, vaid osaleb multiagentses teatripraktikas samuti ühe agendina, kes võib olulisel määral lavastust mõjutada. Originaaltekstide ja tõlgete võrdlev analüüs toetas püstitatud hüpoteesi: ilmnes, et mõnikord on tõlkija hääl eksplitsiitne – nt kui tõlkija oma ühiskonnakriitikat või õpetussõnu näidendisse sisse põimib – vahel üksnes aimatav väikeste muudatuste kaudu, kuid siiski alati tajutav.
Eesti varase draamatõlke performatiivsus avaldubki esmalt tõlkevalikute tasandil: tõlkija agentsus tuleb tõlkemanipulatsioonide kaudu üsna selgelt esile. Ent veel olulisem on, et draamatõlget võib vaadelda ka kui tekstide ja publiku vahelist interaktsiooni oma sotsiokultuurilises kontekstis. Nii on varane teatritõlge performatiivne ka oma laiemas kultuurilises mõjus: see loob žanre, genereerib eesti teatri lavakeelt, suhestab eesti teatrit muu Euroopa teatriga, osaleb aktiivselt eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel. Selle analüüs aitab mõista nii kultuuriarengu dünaamikat kui ka seda, kuidas noor arenev kultuur ennast tajub ja mõtestab suhtluses võõraga. Just siin on ka draamatõlkel oluline ja seni ehk liiga vähe tähelepanu pälvinud roll ning mitmedki oma ajastu fenomenid tulevad selles eriti hästi esile. Võõrast peetakse küll sageli kultuuriliselt kõrgemaks ja arenenumaks, kuid teisalt hoiatatakse sageli ka võõralt põllult valimatu noppimise eest. Võõras on ühtaegu midagi, mis aitab ennast paremini mõista ja identifitseerida, kasvada ja tugevamaks saada, ent samas võib selles olla ka midagi, mida tajutakse ohtliku ja soovimatuna, nii et seda tuleks tõlgetes peita või koguni täielikult kõrvale heita.
Myśleć z troską: Teatr, archiwum, historiografia