Observations on Lutsi oral tradition

This article examines Lutsi intangible culture in an attempt to clarify the origins of this language island. Historical stories about coming from “Sweden” refer to southern Estonia, but such stories are also widespread in areas that were never under Swedish rule. The Christian tradition is based on the church language and literature of Estonia. Lutsi laments or lament-like songs are unique, different from Seto laments, but also from the lament-like orphan songs of southern Estonia. Work songs and ritual songs (tavandilaul) as well as narrative songs are related to traditions found in both Võromaa and Setomaa. Oskar Kallas’s documentation contains an impressive number of children’s songs and readings, short verses, and other peripheral material. Their proportion only increases in later collections. The influence of Latvian songs is striking and can be seen from direct translations to texts where original and borrowed material intermingle. The Lutsi tradition was also probably influenced by their Slavic neighbours. Comparisons with the folklore of the other South Estonian language islands and that of the Tver Karelians shows both commonalities and differences. Kokkuvõte. Kristi Salve: Tähelepanekuid Lutsi maarahva suulisest pärimusest. Artiklis on vaadeldud Lutsi maarahva vaimset kultuuri, püüdes selgust tuua keelesaare kujunemisloosse. Ajaloolised jutud „Rootsi“ päritolust viitavad küll Lõuna-Eestile, kuid sellised jutud on levinud ka aladel, mis pole Rootsi võimu alla kuulunudki. Lutsi kristlik pärimus lähtub Eesti kirikukeelest ja -kirjandusest. Lutsi itkud või itkulaadsed laulud on omapärased, erinedes setu itkudest, aga ka Lõuna-Eesti itkulaadsetest vaeslapselauludest. Töö- ja tavandilaulud, samuti jutustavad laulud seostuvad nii Võrumaa kui ka Setumaa traditsiooniga. Juba Oskar Kallase kogus on silmapaistvalt palju lastele mõeldud laule ja lugemisi, lühikesi (pilke)salmikesi ja muud perifeerset rahvaluule ainest. Hilisemates kogudes nende osakaal suureneb. Silmapaistev on läti laulude mõju alates otsestest tõlgetest kuni tekstideni, milles genuiinne ja laenuline segunevad. Ilmselt on Lutsi traditsiooni mõjutanud ka naabruses elavad slaavi rahvad. Võrdluses teiste vanade eesti keelesaarte, aga ka Tveri karjalaste rahvaluulega hakkab silma mõndagi ühist, kuid samas ka erinevat.

The South Estonian language islands in the context of the Central Baltic area

This article offers a comparative analysis of several morphosyntactic and phonological features in the South Estonian language islands: Leivu, Lutsi, and Kraasna. The objective is to give an overview of the distribution of selected features, their (in)stability over time, and discuss their form and use in a broader areal context. To achieve this goal, comparative information was also included from the closest cognate varieties (Estonian and the South Estonian varieties, Courland Livonian and Salaca Livonian) and the main contact varieties (Latgalian, Latvian, and Russian). The data analysed in this study originated from various sources: text collections, dictionaries, and language corpora. The results reveal a multitude of linguistic patterns and distribution patterns, which means that the studied varieties are similar to / different from one another in various ways and points to multifaceted contact situations and outcomes in this area. Kokkuvõte. Miina Norvik, Uldis Balodis, Valts Ernštreits, Gunta Kļava, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Eva Saar: Lõunaeesti keelesaared Kesk-Balti mõjuväljas. Artikkel esitab lõunaeesti keelesaarte – Leivu, Lutsi ja Kraasna – mitme morfosüntaktilise ja fonoloogilise joone võrdleva analüüsi. Uurimuse eesmärgiks on anda ülevaade valitud joonte levikust ja püsivusest ajas ning arutleda nende vormide ja kasutuse üle laiemas areaalses kontekstis. Selleks võetakse arvesse lähimate sugulaskeelte (eesti ja lõunaeesti, Kuramaa ja Salatsi liivi) ja -murrete ning tähtsamate kontaktkeelte (latgali, läti, vene) esinemusi. Analüüsitakse erinevatest allikatest, mh tekstikogudest, sõna- raamatutest ja keelekorpustest pärit ainest. Uurimistulemused toovad esile mitmesuguseid vormiseoseid ja muutuste levikuviise, osutades uuritud keelte ja murrete omavaheliste kontaktide mitmelaadsusele ning sellest tingitud erinevatele keelesüsteemi arengutele.

Introductory survey of the South Estonian language islands

The South Estonian language islands – Leivu, Lutsi, Kraasna – are three historically South Estonian-speaking exclaves located not only beyond the borders of Estonia, but also geographically separated from the main body of South Estonian speakers for at least several centuries. Two of these communities – Leivu and Lutsi – were located in present-day Latvia. The third community – Kraasna – was located near the northernmost Lutsi communities – only about 35 kilometres distant across the present-day Latvian border in Russia. This article acts as an introduction to the studies in this volume by describing the history and current state of the communities at its focus. It gives an overview of the location of the language island communities, their origins, linguistic status, and self-identity as well as provides a survey of their research history dating from its beginnings in the late 19th century to the present. Kokkuvõte. Uldis Balodis, Karl Pajusalu: Sissejuhatav ülevaade lõunaeesti keelesaartest. Lõunaeesti keelesaared – Leivu, Lutsi, Kraasna – on kolm ajaloolist lõunaeestikeelset enklaavi, mis ei jää üksnes väljapoole Eesti piire, vaid mis on olnud Lõuna-Eesti põhialast eraldatud vähemalt mitu sajandit. Kaks nendest keelesaartest – Leivu ja Lutsi – asuvad tänapäeva Lätis. Kolmas keelesaar – Kraasna – paiknes teisel pool Läti piiri Venemaal, jäädes põhjapoolsest Lutsi asualast ainult u 35 kilomeetri kaugusele. Artikkel tutvustab sissejuhatavalt selle erinumbri artiklite teemasid, kirjeldades lõunaeesti keelesaarte ajalugu ja praegust olukorda. Esitatakse ülevaade keelesaarte asendist ja päritolust, keelelisest staatusest, kõnelejate identiteedist ning ka uurimisloost 19. sajandist tänaseni.

Latvian place names and dialects: A relevant source for the exploration of the Vidzeme South Estonian language

Knowledge about the South Estonian language spoken in the parts of Livonia where Latvian prevailed is based on materials collected from the Leivus residing in Ilzene parish (Lv pagasts) of eastern Vidzeme. Very little language or none at all has been recorded from the South Estonian speakers who are known to have lived in the parishes bordering Ilzene. The article introduces and analyses the works of Latvian place name and dialect researchers focusing on Lejasciems and Kalnamuiža as well as Madona municipality (Lv novads) located in the southeastern corner of Vidzeme where South Estonians have historically lived. Kokkuvõte. Lembit Vaba: Läti kohanimed ja murded: asjakohane allikas Vidzeme lõunaeesti keele uurimiseks. Teadmised lätikeelsel Liivimaal kõneldud lõunaeesti keelest rajanevad ainestikul, mida on kogutud Vidzeme idaosas Ilzene valla külades elanud leivudelt. Ilzenega piirnevatest valdadest, kus teadaolevalt elas samuti lõunaeestlaste rühmi, on keeleainest talletatud napilt või üldse mitte. Artiklis tutvustatakse ja analüüsitakse neid Läti kohanime- ja murdeuurijate töid, mis on seotud Lejasciemsi, Kalnamuiža ja Vidzeme kagunurga Madona piirkonnaga, kus ajalooliselt on elanud lõunaeestlasi.

On Performativity and Perception in Early Estonian-Language Theatre Translation / Performatiivsusest ja tajust varases eesti teatritõlkes

The present article will address the role of translation in the very first stage of Estonian language theatre history, during the so-called August Wiera period in the activities of the Vanemuine Society. We aim to map and define the early Estonian translational drama through the concepts of “self” and “other” considering its performative aspect. Four tentative categories emerge when looking at the mechanisms of theatre translation of the time that can be described as degrees from total domestication to foreignization. Artikkel on pühendatud Eesti teatritõlke loo varaseimale järgule 19. sajandi teisel poolel, kui eestikeelne professionaalne teater tegi siinmail oma esimesi samme. Tähelepanu all on eelkõige nn Wiera teater, millest kasvas hiljem välja üks Eesti mõjukamaid kultuurinähtusi, riigi ainus kolmeliigiteater Vanemuine. Uurimismaterjali moodustavad nii selle repertuaari kuulunud tõlkelavastused kui ka nende retseptsioon. Artiklis kaardistatakse ja analüüsitakse selle aja teatritõlget „oma“ ja „võõra“ suhete kaudu, uurides nende vastassuhet performatiivsest aspektist lähtudes: kuidas tuleb teatritekstides esile tõlkija hääl ja milliste strateegiatega on võõrast omakultuuri transponeeritud ja rekodeeritud. „Oma“ ja „võõra“ suhe on Eesti varase teatritõlkeloo üks kesksemaid küsimusi, mis tõuseb esile kõige erinevamatel tasanditel. Seda võib näha repertuaaripoliitika vaidlustes, teatripoleemikas, arvustustes ja ülevaadetes, kuid ka tõlkevalikutes. Need mõisted ei ole neutraalsed ja seostuvad erinevate hoiakutega: nõnda nagu omaks peetavate struktuuride puhul on ka võõrasust sellist, mida taunitakse ja soovitatakse vältida, ja ka sellist, mida tunnustatakse, kiidetakse ja imetletakse. Nii selle aja teatritegijad kui ka kriitikud teadvustasid endale teatri kultuurilist ja ühiskondlikku mõju ning teatrilt oodati publiku õpetamist ja kasvatamist, kuid lisaks sellele ka laiemat panust kultuuri rikastamisse ja väärindamisse. Selle kõrval oli tähtis ka teatri meelelahutuslik funktsioon: nii repertuaarivalikuid kui ka tekstimanipulatsioone põhjendati sageli vajadusega pakkuda publikule lõbusat ajaviidet. „Oma“ materjali ja selle loomise praktika puudumisel mängiski sellel varasel etapil tähtsat rolli just tõlkedraama. Materjali täpsemaks analüüsiks on uurimuses eristatud nelja mehhanismi, mis kirjeldavad „võõra“ ülekandmist omakultuuri: 1) täielik kodustamine, mille puhul lähtetekst assimileeritakse sihtkultuuri; 2) osaline kodustamine, mille puhul jääb sihtteksti tajutav võõrasus, ent seda on siiski publikule lähemale toodud ja mugandatud; 3) võõrapärastamine, mis tähistab „võõra“ markeeritud eristamist „omast“ ning 4) „võõra“ sihilik väljajätt, kui võõrast peetakse liiga kaugeks, et seda kodupublikule esitada. Et aga teatritõlge on keeruline polükodeeritud struktuur, on analüüsis silmas peetud, et enamgi kui teistes kirjanduse põhiliikides opereerib tõlkija korraga eri mehhanismidega ning võib osa elemente ja koode üle kanda kodustades, teised aga võõrapärastades. Sealjuures on publik ja kriitikud vahel isegi kõige võõramaid struktuure ja elemente vastu võtnud algupärase ja omana, s.t „võõras“ ja „oma“ kujunevad eri agentide koosmõjul, kusjuures tähtsat rolli mängivad siin nii performatiivsus kui ka taju. Artiklis näidatakse, et kõigil neljal analüüsitud mehhanismil on eesti varases teatritõlkepraktikas oma koht, kuid neist levinuim on osaline kodustamine, mis kujundab suurel määral selle aja teatri näo ja näib vastavat ka publiku ootustele. Teisalt jääb mõnikord just võõrapärastav kõige rohkem eristuma ja kõneainet pakkuma, isegi kui tegu on haruldase ja erandliku sündmusega. Tõlgete eri tasandite analüüsist tulevad esile küllaltki märkimisväärsed erinevused tõlkemanipulatsioonide määras: kõige vabamalt käsitletakse väljendusplaaniga seotud tasandeid, nagu näiteks kompositsiooni, vormi ja värsitehnikaid, ent teisalt ka kultuurilisi ja sotsiaalseid koode (reaale, nimesid, olusid). Manipulatsioone leidub siiski ka sisutasandil: muutuda võivad ideoloogilised ja kontseptuaalsed sõnumid, vahel koguni süžee. Peale lisanduste kohtame sageli ka väljajätte ning needki võivad teatud mõttes olla performatiivsed: selle strateegia kaudu tulevad samuti esile tõlkija ja teatri taotlused, hoiakud ja hinnangud. Väljajätud võivad olla ühelt poolt motiveeritud näitlejate puudulikest oskustest, teisalt aga võidakse neid põhjendada sihtpubliku ootuste ja eeldatava tasemega – tüüpiliselt on siis jäetud välja keerulisemaid värsitehnilisi koode, lihtsustatud kompositsiooni ja poeetilist struktuuri ning vähendatud algupärandi koomikat. Üks artikli hüpoteese on, et eesti varases draamatõlkes on tõlkija hääl eriti selgelt väljendunud: asjaolule, et tegu on juba ajalooliselt vabama tõlkežanriga, lisanduvad ka ajastuomaselt vabad tõlkenormid, sh väljajättude, lisanduste, muganduste ja kompilatsioonide aktsepteerimine, mis lubasid tõlkijatel tekstidega üsna meelevaldselt ümber käia ja neid enda eesmärkidele vastavalt ümber kirjutada. Nii pole tõlkija mitte üksnes vahendaja ja looja, vaid osaleb multiagentses teatripraktikas samuti ühe agendina, kes võib olulisel määral lavastust mõjutada. Originaaltekstide ja tõlgete võrdlev analüüs toetas püstitatud hüpoteesi: ilmnes, et mõnikord on tõlkija hääl eksplitsiitne – nt kui tõlkija oma ühiskonnakriitikat või õpetussõnu näidendisse sisse põimib – vahel üksnes aimatav väikeste muudatuste kaudu, kuid siiski alati tajutav. Eesti varase draamatõlke performatiivsus avaldubki esmalt tõlkevalikute tasandil: tõlkija agentsus tuleb tõlkemanipulatsioonide kaudu üsna selgelt esile. Ent veel olulisem on, et draamatõlget võib vaadelda ka kui tekstide ja publiku vahelist interaktsiooni oma sotsiokultuurilises kontekstis. Nii on varane teatritõlge performatiivne ka oma laiemas kultuurilises mõjus: see loob žanre, genereerib eesti teatri lavakeelt, suhestab eesti teatrit muu Euroopa teatriga, osaleb aktiivselt eestlaste kultuurilise identiteedi kujundamisel. Selle analüüs aitab mõista nii kultuuriarengu dünaamikat kui ka seda, kuidas noor arenev kultuur ennast tajub ja mõtestab suhtluses võõraga. Just siin on ka draamatõlkel oluline ja seni ehk liiga vähe tähelepanu pälvinud roll ning mitmedki oma ajastu fenomenid tulevad selles eriti hästi esile. Võõrast peetakse küll sageli kultuuriliselt kõrgemaks ja arenenumaks, kuid teisalt hoiatatakse sageli ka võõralt põllult valimatu noppimise eest. Võõras on ühtaegu midagi, mis aitab ennast paremini mõista ja identifitseerida, kasvada ja tugevamaks saada, ent samas võib selles olla ka midagi, mida tajutakse ohtliku ja soovimatuna, nii et seda tuleks tõlgetes peita või koguni täielikult kõrvale heita.

PECULIARITIES OF LANGUAGE (NON) TRANSMISSION IN SIBERIAN SETO COMMUNITY

В статье речь идет о потомках носителей идиома сето, переселившихся по аграрной реформе Столыпина из западной части Российской империи в Сибирь. По материалам экспедиций в населенные пункты в Красноярском крае, где в настоящее время еще компактно проживают сето, исследуется сохранность идиома, делаются выводы о некоторых причинах утраты языка. Констатируются позитивные моменты: высокая языковая лояльность, удивительная сохранность при длительных контактах не только с русским, но и с близкородственным эстонским языком. Описываются нетривиальные особенности языковой трансмиссии, уделяется внимание двум факторам, повлиявшим на (не)передачу языка. Во-первых, это «монополия» бабушек на передачу языка молодому поколению. Традиционно воспитанием детей в сообществе сибирских сето занимаются бабушки, поскольку они, в отличие от родителей, уже не заняты в производстве. В настоящий момент лучше всех сохраняют язык те, кого воспитывали бабушки. Часто бывает так, что младшие сиблинги, уже не заставшие бабушек, языка не знают, в то время как старшие — хорошо владеют языком. В таких случаях родители, в свое время получившие язык от своих бабушек, общаются со старшими детьми на сето, а младшие не могут поддержать разговор, хотя понимают и отвечают по русски. Еще один фактор, освещенный в статье, — концентрация носителей. Показаны три случая, выявленные в ходе социолингвистического обследования автора, где переменная концентрации носителей оказалась релевантной на уровне меньшем, чем локальный, в терминах (Grenoble & Whaley, 1998). Оказалось, что внутри даже совсем небольшого населенного пункта может быть разная концентрация носителей идиома в разных концах, что, в свою очередь, влечет за собой различия в усвоении языков детьми в дошкольном возрасте. В совсем маленьком населенном пункте появление критической массы не говорящих на сето стало причиной его вытеснения из сферы домашнего общения и, как следствие, полного исчезновения. The article deals with the descendants of the speakers of the Seto idiom who moved from the western part of the Russian Empire to Siberia during Stolypin's agrarian reform. Based on the materials of expeditions to settlements in the Krasnoyarsk territory, where the Setos still live compactly, the preservation of the idiom is investigated, conclusions are drawn about some of the reasons for the loss of the language. Positive aspects are stated, such as high language loyalty, amazing safety during long-term contacts not only with Russian, but also with the closely related Estonian language. Nontrivial features of language transmission are described, attention is paid to two factors that influenced the language (non) transmission. First, it is the “monopoly” of grandmothers on the transfer of the language to the younger generation. Traditionally, grandmothers are engaged in raising children in the Siberian Seto community, since, unlike their parents, they are no longer engaged in production. At the moment, those who were brought up by their grandmothers preserve the language best of all. It often happens that the younger siblings, who have not found their grandmothers, do not know the language, while the older ones have a good command of the language. In such cases, parents who once received the language from their grandmothers communicate with older children in Seto, and the younger ones cannot support the conversation, although they understand and answer in Russian. Another factor highlighted in the article is the concentration of speakers. Three cases identified during the author's sociolinguistic survey are shown, in which the variable of speakers concentration turned out to be relevant at a level lower than the local one, in terms of (Grenoble & Whaley 1998). It turned out that even within a very small settlement there may be a different concentration of native speakers of the idiom in different parts, which, in turn, entails differences in the acquisition of languages by children at preschool age. In a very small settlement, the appearance of a critical mass of non-Seto speakers caused the displacement of the idiom from the sphere of home communication and, as a result, its complete disappearance.

Object case variation of the pronoun mis ‘what’ in spontaneous spoken Estonian and Estonian dialects

The Estonian language makes a systematic distinction between total and partial objects on the basis of semantic and syntactic features: total objects occur in nominative or genitive, partial objects in partitive. However, in the case of the interrogative-relative pronoun mis ‘what’, the partitive mida in the expected partial object position can be replaced with the nominative mis. The aim of this paper is to determine which variables significantly affect this object case variation, how the variation differs between contemporary speech and archaic dialects and what might have possibly motivated the development of this variation. This study is based on the data in the Phonetic Corpus of Estonian Spontaneous Speech and the Corpus of Estonian Dialects. The results show that the variation is most affected by verb type, clause type, length of the following word and dialect. It is concluded that there might be multiple motivations behind this variation, mainly language contact (or a lack of it in certain areas), high usage frequency of the pronoun mis and the effect of the standardisation of language. Kokkuvõte. Hanna Pook: Pronoomeni mis käände varieerumine objekti positsioonis spontaanses eesti keeles ja eesti murretes. Eesti keeles eristatakse täis- ja osasihitist mitmete semantiliste ja süntaktilise tunnuste põhjal; täissihitis on nominatiivis või genitiivis, osasihitis partitiivis. Relatiiv-interrogatiivpronoomeni mis puhul võib aga oodatud osasihitise positsioonis asendada partitiivi mida nominatiiviga mis. Selle artikli eesmärk on välja selgitada, millised tunnused mõjutavad oluliselt pronoomeni mis objekti käände varieerumist, kuidas see varieerumine erineb vanemates kohamurretes ja tänapäevases spontaanses kõnes ning mis on selle varieerumise võimalikud põhjused ja mõjurid. Analüüs põhineb eesti keele spontaanse kõne foneetilisel korpusel ja eesti murrete korpusel. Tulemused näitavad, et mis ja mida varieerumist osaobjekti positsioonis mõjutavad kõige enam verbitüüp, lausetüüp, järgneva sõna silpide arv ja murre. On tõenäoline, et pronoomeni mis käände varieerumine on korraga olnud mõjutatud mitmest tegurist, peamiselt keelekontaktidest (või kontaktivähesusest teatud piirkondades), pronoomeni mis suurest kasutussagedusest ja keele standardiseerimisest.

Knowledge of Russian and Estonian – an aisle of Finnish–Russian–Estonian relations

This article seeks to identify the educational tendencies in the case of Russian and Estonian second language instruction in Finland observing the shift from language erosion to maintenance. We examine the reasons why the promotion of Russian and Estonian in Finland is opportune and how acquainted immigrant children’s parents are with their rights to Russian or Estonian language instruction. The aim of this study is to examine the level of ethnic and linguistic intolerance sensed by the Russian and Estonian immigrants and the degree of integration into the Finnish culture and society. The study addresses the following research questions: How does Finland try to attenuate the social exclusion of the Russian and Estonian immigrants? Do immigrant students receive enough support to achieve bilingual proficiency? In what cases does the child not agree to speak Russian or Estonian at all? Is knowledge of the two analyzed languages a prerequisite for economic and cultural perspectives in Finland? The topic will be focused from sociolinguistic, linguistic, cognitive, cultural perspectives and the article will adopt a comparative approach.

BILINGUALISM IN ESTONIA: POLITICS, EDUCATION, CULTURE, AND MENTALITY

In Estonia, there is only one official language. At the same time about 25–29 % of the population in Estonia considers Russian as their native language. The area of the Russian language in Estonia is located mostly in the northeastern county (Ida-Virumaa). Trying to integrate the region into the Estonian-speaking space leads to the building of Estonian-language cultural and educational institutions, while the country leaders seem to be ready to use the Russian language in the communication with Russian-speaking minority. At the same time, there is a tendency to reduce the share of Russian language education: opposition requires complete and immediate liquidation, while the government still insists on the gradual changes in the system, when there will be only a small number of Russian-language educational institutions. However, programs with partial teaching in Russian have remained at higher educational institutions, and some Russian-language conferences are still held at research centers. Estonia uses Russian speakers to attract foreigners who want to study Russian in Europe and to be taught by Russian native speakers. The Language Act regulates the correlation of Estonian and Russian in official institutions and the service sector. The Language Inspectorate constantly checks the compliance of services with the Language Act, at the same time infringing on the rights of the Russian-speaking population, which are also specified in the Framework Convention for the Protection of National Minorities. The popularity of recently appeared Russian-language channel ETV+ cannot be compared with Russian federal channels. At the same time, the appearance of the TV programs “My Estonias” and “My Truth”, which create dialogue between the communities, is a good sign. These programs were launched due to the cultural interaction, in which the theater played a role of a platform for negotiations between Estonians and Russians. The problems of the Russian-speaking population outlined in theatrical productions are also caused by its heterogeneity, since language is not an unequivocal sign of national identity.

An Estonian-Russian Language Club as a Venue for Grassroots Ethnic Integration

One third of Estonian residents identify Russian as their mother tongue, and despite having lived in Estonia for decades, many of them are not fluent in the Estonian language and choose to remain stateless rather than obtain Estonian citizenship by passing the state language exam. Ethnic segregation in Estonia continues to be a matter of bitter political debate, not least in the context of tensions with neighboring Russia and pressure from the EU to solve the problem. While a lot of state resources are being spent on what the Estonian-speaking public often perceives as vain attempts at integration of Russophones, several civil society initiatives have recently emerged to provide platforms for informal language socialization. In this article, I focus on the case study of the Keelegrupp (Language Group) which provides a venue for interaction between Estonian and Russian speakers, to analyze what makes this informal organization more successful at responding to the challenges of language-based segregation than professional, state-funded initiatives. Ethnographic documentation and analysis of this initiative is essential given that its experience and structure are highly applicable for and transferrable to many other states with similar situations of ethnic segregation, not the least the neighboring Baltic countries.